Lahkame veidi alles hiljuti EKRE poolt välja toodud ühte nendest kümnest käsust.

KÄSK NUMBER KAKS:

  • HOMO- JA MULTIKULTIPROPAGANDA KOOLIDEST NING LASTEAEDADEST VÄLJA!
    Lapsed peavad saama koolist parima hariduse, eestimeelse kasvatuse ja eluterved väärtushoiakud. Toetame lastele isamaalise kasvatuse andmist. Me ei luba koolidesse nn sallivuspropagandat. Haridusega ei mängita!

Selline mõte ja punkt on tegelikkuses täielikult hävitava ja kahjuliku sisu ja väärtusega. Ja just selle kohta saabki öelda seda, et “Haridusega ei tohi mängida!”. Sest sellega tahetakse eirata tegelikkust, kus jätamegi inimestele pooled asjad rääkimata, kus annamegi edasi O.Lutsu “Kevadest” pärit tegelase Tootsi kasvatust -“Kui ei jõua tervet rehkendust teha siis tee vähemalt poolgi”.

Ometi peab inimeste õpetamine ja kasvatamine olemagi just väga laiahaardeline, kus ta omandab endale võimalikult palju teadmisi ja tarkust. Seda selleks, et teda ettevalmistada tema eelseisvaks eluks ning tema eelseisvateks valikuteks. Kus ta omandabki teadmised, et on olemas asju, mis tegelikkuses eksisteerivad, mida ei saa  eirata, olematuks muuta ega kuidagi ära kaotada.

Me ei saa elada teadmatuses ja piiratud raamistikus. Sama hästi võiksimegi siis kogu seksuaalkasvatuse programmi koolidest ära kaotada. Ja jäädagi selle veendumuse juurde, et “lapsi toob kurg ja osad halvemad lapsed tulevad üldse kapsalehe alt”. Ja kui väga tubli laps oled siis jõulude ajal panevad pisikesed päkapikud su sussi sisse kommi ka.

Igasugu keelamised ja piiramised ei vii lõpp kokkuvõttes ikkagi mitte kuskile. See on juba ammu teada, seda võib igaüks ise oma lapsepõlvest järeldada. Kus ei tohtinud sopaloigus ullata, kus ei tohtinud ringi hulkuda ja pättust teha.
Aga ometi kõike tehti, kõike prooviti, isegi kui selle eest sai kodus hiljem korralikult tappa. Kuigi just sellised piirangud ja keelud soodustavad lõpp kokkuvõttes seda, et kus rohkem valetatakse, varjatakse, ei peeta üksteisest lugu ega ei austata üksteist. See ei vii ühiskonna tervenemiseni ega tekita lõpuks miskit kasu vaid hoopiski kahju, millega pärast terve ühiskond peab tegelema.

Jah tõesti me võimegi oma koduses kasvatamises kehtestad range reziimi. Kus valitseb täielik distsipliin ja kord. Kus elatakse raudsete reeglite, veendumuste ja tõekspidamiste järgi. Kus teisitimõtlemine on välistatud ja selle eest saab karistada. Kus on kellegi poolt loodud mingid raamistikud, standardid, mis määrab selle, kes on “normaalne” ja kes on “ebanormaalne”.

Ebanormaalsuseks loeme siis neid, kes räägivad teist keelt, on pärit teisest kultuurist, kes mõtlevad teistmoodi, kelle nahavärv, orientatsioon on teistsugune. Ja kõiki neid eelnimetatust nimetamegi “ebanormaalseteks” ja meie ühiskonda mittekõlbelisteks. Ja nad kõik tegelevad miski kahjuliku asja propageerimisega ja värbamisega.

“Need tuleb ühiskonnast välja juurida ja hävitada!”

Aga ometi jõutakse lõpuks sinnani, et seda sama propagandat võib näha absoluutselt igas asjas, igal pool, seda sel juhul, kui me seda ise soovime kõikjal näha ja ise seda propagandaks nimetada ja endale teadvustada.  Aga ometi ei sunni ega kohusta ükski propaganda seda järgima, sellest osa võtma, seda omandama. Seda teeb inimene ise vabatahtlikult ja omal vabal valikul.

***

Ja nõnda võimegi me jõuda sinna näiteni, kus oletamegi, et meie ülitugevalt motiveeritud rahvuslastest vanemad kehtestavadki oma kodus range reziimi. Kus kõik need “ebanormaalsed” asjad ning teisitimõtlemine on täielikult välistatud.

Kus peres kasvabki kümne aastane perepoeg, kes ühel päeval ütleb oma marurahvuslastest vanematele, et temale ei meeldigi üldse tüdrukutega aega veeta, meeldivadki hoopis poiste seltskond rohkem.
Selle peale muidugi Papa rahvuslane läheb näost tulipunaseks ja haarab koheselt oma vöölt svastika pandlaga rihma ja kukub perepojast seda äsja kuuldud “ebanormaalsust” välja peksma.  Pojake saab korralikud triibulised ja enam kunagi ei räägi ta kodus oma huvidest.

Nõnda elataksegi, kuni poiss saab kaheksateist aastat täis ja see ongi see hetk, kus see 18-aastat kestev reziim kukub kolinal kokku. Nii juhtub alat igasugu reziimidega, need kukuvad lõpuks alati kokku, seda on teada läbi ajaloo juba.
Ja nüüd ongi see hetk, kus perepoeg teeb oma valikud, oma otsused. Kus ta otsustabki, et läheb oma teed ja ei naase kunagi oma vanemate reziimi tagasi.
Kus ta loobki lõpuks endale perekonna, kus on nii lapsed ja vanemateks kaks isast pulli. See, et papa teda 10-aastaselt nüpeldas see ei võtnud temalt seda mõtet ära, ta hoidis ja kandis seda ikka edasi, kuni oma täisealiseks saamiseni. Aga papa sai selle eest vastu selle, et nüüdsest neil enam ei ole perepoega, kes teda külastaks, keda ta austaks ja kellest lugu peaks.
Nõnda siis see sama marurahvuslasest papa ja tema moor veedavadki oma vanadust väljateenitud üksinduses. Kus juuakse Sotsinovski viina ja kirutakse valitsust ja riiki. Ja tuletatakse meelde seda vana head loosungit:

“Kasvatame ja anname oma lastele tõelised väärtushoiakud, kus nad austavad traditsioonilist peremudelit ja tavasid. Kus lõpetame ära homo-ja multikultuurse propaganda.”

Aga ometi nii papa seda tegigi, aga oodatud tulemus oli hoopiski vastupidine…

Sest tegelikkuses on teada, et me võime inimesi keelata, piirata, rääkida neile mida iganes. Aga oma valikud teevad ikkagi kõik lõpuks ise. Ja see ei ole kellegi asi, millise valiku keegi lõpuks teeb, sest seda elu ei ela mitte need inimesed, kes seda hukka mõistavad ja sellest jälkust, jubedust ja ebanormaalsust enda jaoks välja loevad.
Vaid seda elu elavad hoopiski need inimesed, kes endale sellised valikud tegid ja mitte keegi ei saa kunagi öelda, et need inimesed oma elus vale valiku tegid. Sest samamoodi võivad need inimesed hoopiski väita, et teie ise olete oma elus vale valiku teinud ja teie olete hoopiski “ebanormaalsed”.

LÕPETUSEKS:

Seega antud hetkel see sama EKRE poolt edastatud “käsk” ei kõlba mitte kuhugile, see on hävituslik ja tagurlik. Selline mõte ja suhtumine muudab kogu ühiskonda ainult rumalamaks, sest nii või naa omandavad need inimesed mingi aeg need teadmised, olgugi, kui seda ei räägita lasteaias, koolis või kodus, aga ära kaotada ja varjata seda ei saa.
Seega mida rohkem inimesed oma elujooksul teadmisi ja tarkust omandavad seda tervem lõpuks ühiskond on. Kus peetakse üksteisest lugu, kus austatakse üksteist, kus toetakse üksteise valikuid ja tõekspidamisi. Kus elatakse oma elu nii nagu keegi seda ise soovib, mitte ei elata teiste elusid.

Seega, kui tahaks rohkem, et koolides/lasteades antakse edasi meie kultuuri, meie tavasid ja traditsioone. Siis juba praegu on võimalik neid asju juurde tekitada, edasi anda jne. On võimalik tekitada vastavaid huviringe, kuhu on kõik oodatud. On võimalik luua kultuuri ja tavade edasikandvaid ühendusi, mis viivad läbi vastavaid koolitusi ja teadvustusi nii koolides, kui lasteaedades. Ja valiku teeb lõpuks ikkagi laps ise, kas tahab nendes asjades osaleda või mitte. Kõik need asjad mahuks üheskoos ühte ära.

Selle asemel hoopiski väga lihtne on anda välja populistlikke ja üldistavaid lubadusi ja jätta endast mulje, et see on lausa Jumala poolt loodud käsk ja garantii, et kui meid toetate siis asjad hakkavadki nii minema.
Aga ometi teatakse isegi seda, et neid asju ei ole võimalik muuta, neid asju ei saa teha olematuks ega ära kaotada. Selliste lubadustega püütaksegi mõista anda inimestele, et nende hädades ja viletsus ei ole süüdi mitte nemad ise vaid hoopiski kõik teised.
Ja mitte ei tule elada oma elu vaid sorkida hoopiski teise eludes. Kus hakkame dikteerima seda ette, kuidas teised elavad valesti, kuidas teised teevad valesid valikukuid jne.
Aga see juures unustame ära enda elu elamise, kus elamegi ikkagi lõpp kokkuvõttes edasi viletsalt. Ses sel ajal, kui me te teiste elusid elasime siis jäi enda eluelamata.

 

Alati ootame ka täismahus teie arvamusi ja seisukohti, selleks saatke oma arvamus meie toimetuse e-mailile: palagan.toimetus@gmail.com