Mida me saame välja lugeda president Kersti Kaljulaidi 20.augustil Kadriorus peetud taasiseseisvumise aastapäeva kõnest?  

Presidendi kõne oma olemuselt oli väga taktitundeline ja hellalt ning ettevaatlikult ülesehitatud, mis muidugi omakorda muutis selle lugemise ja mõistmise kohati keeruliseks ja raskeks. Aga ometi puudutaski ta oma kõnes kõiki ja praegu poliitimaastikul ja ühiskonnas toimuvat. Kõik, kes seda kõnet kuulsid ja lugesid võisid teha oma järeldusi, et kas see kõne sisu oli nüüd kõiki manitsev või õpetlik.   Mõni võis seda võtta lausa, kui isikliku solvanguna ja tunda ennast lumehelbekese kujul puudutatuna.




Nüüd kõnest siis. Keda ja mida proua president puudutas? Me saime sellest välja lugeda seda, kus justkui president manitses tugevat sotsiaalpoliitikat ajavaid inimesi selles, et kus nad ei aja oma sotsiaalpoliitikat rahva tervise hüvanguks, vaid teevad seda hoopiski teistel rahalistel eesmärkidel, kus üritatakse nende samade suhkrumaksude, alkoholiaktsiisi tõusu arvelt täita lihtsalt riigikassat. Mis omakorda ei vii kuidagi rahva tervise parandamiseni.

Samamoodi sai kuulata, kuidas ta puudutas neid konservatiivsete väljavaadetega inimesi, neid samu inimesi, kes on jäänud justkui oma ajas seisma. Kes unistavad nende vanade heade aegade tagasitulemisest, kus justkui oli parem. Aga ometi need vanad ajad tähendavad ka vanade piirangute taastamist, kus jällegi oleme me silmitsi asjaoluga, kus mõne inimese eneseteostust hakatakse piirama. Kus justkui osadelt võetakse ära vabadus ja keelatakse neil olema võrdsed.

Samuti ütles president ka seda, et need samad konservatiivid võiksidki tegeleda oma vanade aegade säilitamisega, vanade asjade uuendamisega, et need mahuksid ja tuleksid kaasa ka kõikidele uuendustele. Sest ometi nii see läheb ja selle vastu ei saa. Sest need vanad asjad ja vanad ajad ei toimigi. Aga ometi võib neid au sees hoida, neid uurida, nendele mõelda ning sealt teha siis ka järeldusi, kuhu need asjad võivad meid lõpuks viia, mis on need tagajärjed, kuhu suunas nad muutuvad jne.  See jälle leevendaks konervatiivide, kes on vanades asjades liialt kinni tundma ennast vähem löögi all ja on rohkem valmis tasapisi uuendustega kaasa tulema. Aga ometi ei tähenda see seda, et nad oma vanad asjad peaksid hülgama.

Samamoodi sai tema kõnest ka välja lugeda justkui näitlikult tekitatud konflikti, kus odava populismi nimel erakonnad ja nende esindajad omavahel võitlevad. Kus tehakse rahvale teatrit, kus ei tegelate enam poliitikaga vaid selle läbi üksteist alavääristatakse, üritatakse üksteist laimata, maha teha ja süüdistada. Pidevalt käibki üks suur hale komejant. Kus räägitakse ja lubadakse üht ning näidatakse süüdistavalt näpuga teiste peale.

Kus lollitatakse oma valijate ja rahvaga. Kus üritatakse rahvast tõmmata endaga kaasa. Kus öeldakse, et on vaid üks ja ainus tee, mida peab järgima. Ja seda kõike tehakse väga odavalt ja võikalt, kus pannakse mängu selliseid kallid ja armsad asjad nagu perekond, rahvus, eestlus, kultuur, traditsioonid ja tavad.

Kuigi tegelikkuses nende samade asjade eest ei võidelda vaid hoopiski neid samu asju tahetakse hävitada ja lammutada. Kus rahvast lõhestatakse ning pannakse rahvale pähe mõte, kus sama kodanik, sama kultuuri ja tavasid kinni pidav inimene ei olegi justkui see sobilik Eestlane meie seas. Seda sama inimest tuleb hakata nüüd piirama ja keelama ning tuleb temale öelda, kuidas ta elama peaks.

Kas ükski inimene päriselt seda ka tahab? Et teda kontrollitakse, teda juhitakse ning temale öeldakse täpselt ära, mida ta teha tohib ja mida teha ei tohi? Aga ometi ei tehta seda kõike mitte kunagi nende samade inimeste heaks ega hüvanguks vaid hoopiski odava populismi saavutamiseks ning see läbi omakasu eesmärkide suurendamiseks.

Nõnda me jõuame ka sinna kohani, kus presidend räägibki enese okupeerimisest. See tähendabki seda sama, kus tuleb keegi ning hakkab meile oma arvamust ja tahet peale suruma, kus me langeme kellegi mõjusfääri, kus keegi meid vastavalt oma ärganägemise järgi manipuleerib ning meie elusid juhib.

Ta teeb seda veel väga osavalt, ta tekitab kunstlikult meile vaenlased, ta süüdistab halastamatult kõiki teisi, kes ei ole samal arvamusel. Ta muudab selle ära okupeeritud ja mõjusfääri langenud isiku pimedaks ja kurdiks. Ta paneb ta sama pimedasse ja kitsasse koridori seisma, kus on selle manipulaatori enda mõte. Seal koridori lõpus ei paista mitte valgus, mis peaks viima meid paremasse kohta, paremale elule vaid hoopiski seal ees on trellid, mis meid vangistuses hoiavad ja mis hoiavad ja keelavad meid tahtmast ja unistamisest millestki muust. Me saame oleme piiratud ja keelatud ning kellegi teise poolt juhitud ning kontrollitud.




Selle kõigega seoses ütlebki president meile seda, et seda konflikti ei ole tegelikult olemas. Kus liberaalid ja konservatiivid omavahel võitleksid. Kus ühe mõte ja tahe on justkui parem teise omast.

Seda näitlikku konflikti ja teatrit korraldavad meile need samad erakonna juhid ja inimesed, kes üksteist süüdistavad ning reklaamivad end, kui rahva tahte ja soovi elluviijatena. Kus nad annavad meile mõista nagu justkui nemad ainult mõtlevadki sellele, kuidas lõpuks rahval paremini hakkab minema.

Aga tegelikkuses see nii ei ole. Ei ole olemas ühtegi inimest ega olendit, kes sooviks elada piirangute rõngas, kellel ei oleks vabadust ega õigusi. Kõik me tahame elada hästi, rahus, õnnelikult ja vabana. Kõike me soovime seda, et meil oleks võrdsed võimalused, võrdne vabadus, et saaksime ennast see läbi tõestada ja oma elusid paremini elada. Me ei taha, et keegi tuleks ja ütleks, et kuidas me tohime elada ja kuidas me ei tohiks elada.

Selle asemel peaksidki erakonnad, neid esindavad inimesed ja juhid tegelema hoopiski selle sama teatri asemel omavahelise koostööga ja kompromisside saavutamisega. Et tekiks selline asi, kus mõeldakse ja tehtakse asju rahva hüvanguks ning rahva heaolu nimel.

Ja seda tähendabki üks demokraatlik riik üleüldse, kus kõik saavad ise otsustada oma elude ja valikute üle. Kus me saame vabalt valida seda, kas me oleme nüüd konservatiivsed või liberaalsed. Meil kõigil on võimalik ja õigus neid samu asju alati teha ja neid edasi arendada ning säilitada. Aga me ei saa seda nõuda kõigilt ja me ei saa öelda, et keegi kuskil elab nüüd valesti või usub valesid asju.  See ei oleks siis enam demokraatlik riik, kus kõigil on võrdsed võimalused…