EKRE on tõesti üks väga tore ja lõbus erakond. Seda just sellel põhjusel, kuna nende tegemisi, ettevõtmisi, väljaütlemisi ja valimislubadusi ning loosungeid ei saa üldse võtta mitte kuidagi tõsiselt. Sest kui nendesse süveneda siis leiabki sealt sellise mõnusa doosi absurdset huumorit ja kõige naljakamaks teeb asja see, kui nad ise neid kõiki samu asju usuvad ja neid samu seisukohti üritavad kuidagi kaitsta. Milles nad muidugi alati täielikult jänni jäävad ja seetõttu iseenda sõnu pidevalt söövad. 

Alles hiljuti tuli EKRE välja uute loosungite ja lubadustega Pärnumaal.  Ei hakka muidugi täies mahus neid siia kleepima, kes tahab leiab need alati ise üles. Aga lihtsalt, kui lugedes neid loosungeid siis on need sarnased juba meile tuntud Chuck Norrise absurdsete faktidega, mis oma ajuvabadusest paneb nii mõnegi meist muigama ja täpselt sama teevad ka need EKRE loosungid ja lubadused.




Ekre Pärnumaa lubadused ja selle lõpus olevad loosungid:

  • Pärnu korruptsioonivabaks! – Tuld korruptantide pihta!
  • Keeldume kvoodipagulaste paigutamisest omavalitsuse elupindadele! – Tuld immigrantide maaletoojate pihta!
  • Pärnu olgu kogukondliku meele kants! – Hoiame koostöö tuld!
  • Ajupesu koolidest ja lasteaedadest välja! – Tuld hariduse lagastajate pihta!
  • Korraldame tänavapuhastuse igal aastaajal! – Pärnu vajab puhastustuld!
  • Pärnu jalgrattapealinnaks! – Roheline tuli jalgratturitele!
  • Pärnu jõekallas vaba aja veetmise kohaks! – Roheline tuli Pärnu uuele sillale!
  • Pikendame Pärnu suvehooaega ja loome uusi turismimagneteid! – Innustavat tuld väikekaupmeestele ja -ettevõtetele!
  • Lõpetame närvesööva ja majandust pidurdava munitsipaalbürokraatia! – Tuld ülereguleerimise pihta!
  • Pärnu vajab uusi transpordikoridore! – Roheline tuli uutele transpordikoridoridele!
  • Toetame noori peresid ja laste kasvatamist! – Näitame lastele patriotismi tuld!
  • Aitame abivajajaid! – Hoiame hoolimise tuld!
  • Pärnust saagu sõbralik ja turvaline linn! – Tuld kaakide pihta!

On täiesti arusaadav, et läbi nende loosungite ja lubadustega tahetakse kõnetada kõiki inimesi. Kus iga valija justkui leiabki sellise koha, kus temale antakse mõista, et nüüd ongi kuskil keegi “Kes mõtleb sellele, kuidas minu elu saab paremaks muuta”. Kus seda tehakse veel väga jõuliselt ning antakse selleks lausa raudseid garantiisid, seda siis lausa Jumala poolt väljastatud Kümne Käsu näol.

Kõik ongi väga ilus, aga seda selle hetkeni, kui kodanikul tekib küsimus. Kas neid asju üldse on võimalik teha? Kas neid asju juba mitte tehtud pole? Või kuidas täpselt neid asju hakatakse tegema? Kas tahetaksegi siis hakata parandama midagi, mis polegi katki? Ja muidugi see hetk, kui kellegil sellised küsimused tekivad siis sel hetkel oled sa kohe EKRE vastane, riigireetur ning rahvusluse hävitaja.

Aga paraku me jõuamegi kurva tõsiasjani, kus “rahvusluse hoidjatest” saavadki sellisel juhul hoopiski “rahvusluse hävitajad”. Kus enam ei peetagi lugu ega austata enam oma rahvuskaaslasi, seda sellepärast, kuna nemad mõtlevad teisiti. Leitaksegi, et kõigis hädades ongi süüdi alati kõik teised, mitte mina ise. Kus piirama, keelama ja karistama peab alati kõiki teisi ja minule endale need piirangud ning keelud ei kehti.

Seda kõike tekitabki üks väga lihtne asi – pidev hirmutamine, pidev süüdistamine ja teistes vigade otsimine. Ja nõnda leiavadki tee EKREni just need inimesed, kes on meeleheitel ja hirmul. Kes justkui tunnevadki, et nende hädades ja muredest on süüdi alati kõik teised ning ei taheta tunnistada seda, et nemad ise oleks justkui oma elus eksinud ja teinud vea. Aga nüüd loodetakse sellele, et keegi teine hakkabki nende eest midagi ära tegema, keegi teine hakkabki tegelema nende probleemide ja muredega. Nemad ise ei pea selleks mitte midagi tegema, võivadki lihtsalt oodata ja loota, et elu muutubki nüüd ainult paremaks, aga sed sel juhul, kui nad valimiste ajal teevad õige linnukuse oma valimissedelil.

Aga paraku tõsiasi on see, et mitte midagi ei sünni õhust, mitte kuidagi ei ole võimalik tagasi pöörata aega, kus me justkui tundsime, et need olid meie jaoks head ajad ning siis elasime me justkui paremini. Me unistamegi, et need samad kõrghetked saabuksid tagasi, kus me võibolle olime keegi, kus me saime iseendiga suurepäraselt hakkama. Kuna ajad muutusid siis jäime me ajale jalgu, teised liikusid edasi, meie seisime paigal.

Kuni lõpuks enam meie need vanad ja armsad asjad lõpuks enam ei toiminud ja meie head ajad said läbi. Aga nüüd elamegi me mineviku ootuses, olemegi konservatiivsed ja loodamegi, et nüüd keegi tuleb ja toob meile need head ajad tagasi… Aga seda ei juhtu, aega ei saa tagasi pöörata, sest need samad asjad ei säilinudki seepärast, kuna need olid vigased ning need enam lihtsalt ei toiminud ega hakka ka kunagi tulevikus enam toimima.

Seega ongi need võltslootused ja need jäävadki minevikku ja meie mällu sellisena, kus need olidki miski head asjad, mida aegajalt võib ikka ja jälle meenutada. Aga ometi need, kes on edasi liikunud, kes on suutnud ajaga kaasas käia on leidnud oma õnne ka nüüd ja elavad ikka ja praegugi väga suurepäraselt ära. Nad ei unistagi vanade ajade tagasi tulemisest, nad elavad praegu tänagi väga hästi ära.

Väga lihtne on nagu alati kõiges süüdistada teisi. Väga lihtne on öelda, et kõiges on koguaeg olnud süüdi riik ja meie valitsus. Aga ometi ei mõelda sellele, et senini pole meie valitsus kunagi tegelenud sellega, et piirata või keelata kedagi. Või tahtnud kellegilt miskit ära võtta. Pigem on tegeletud sellega, et on antud koguaeg inimestele midagi juurde, kus igaüks saab ennast vabamalt tunda, kus igalühel on võrdsed võimalused oma elus paremini läbi lüüa ning ennast teostada.

Ja kõik inimesed seda soovivadki, et nad saaksid teha neid asju, mis neile meeldib, kus ei oleks neil ees miskeid takistusi või neid, kes ütlevad, kuidas keegi peaks elama või kuidas keegi ei tohiks elada. Ometi leitaksegi see, kus keegi teine elab valesti, tahetakse sekkuda teiste eludesse ja õpetada neid elama õigesti. Kuigi seda sama asja ei soovi need inimesed ise kunagi, et nende elu ja käekäiku keegi teine juhiks.

Ja ometi unustatakse alati ära see põhiline, et igaüks võibki elada nii nagu tema tahab. Kus tal ei ole kohustus elama teiste moodi ja teiste järgi. Kus ta võib vabalt luua oma rahvuslikke kogukondi, kus ta võib vabalt hoida meie rahvuslikku kultuuri, tegeleda selle traditsioonide säilimise ja teadvustamisega järgmistele põlvedele. Seda mitte tühipaljaste loosungite ja lubadustega vaid läbi enese eeskuju andmise ja tegevuse näol. Mis sälitab selle olemuse positiivsena. Mis omakorda tekitabki hoopiski seda, et üha rohkem meie inimesi seda tunnustavad ning seda rohkem ka sellesse panustavad ning üheskoos neid samu asju au sees hoiavad ning säilitavad.

Aga praegu need samad “rahvuslikud konservatiivid” tegelevadki hoopiski nende samade asjade hävitamisega, kus tahetakse kõike piirata ja keelata. Kus sekutaksegi inimese eludesse ning õpetatakse neid elama. Kus tahetakse ära kaotada igasugune teisitimõtlemine.  Kus tahetaksegi kogu arengule tõmmata pidurit ja tekitada taandarenemist ning minna tagasi sellesse aega, kus asjad ei toiminud. Kus lõpp kokkuvõttes muutubki kõikide elu palju halvemaks ja viletsemaks, kus üksteist ei austata ega peeta üksteisest lugu. Kus üksteise vastu võideldakse ja sõditakse. Kus ei tehta üksteisega koostööd ja puudub üksmeelne tahe, koos edasi minna.