Tihti lugu me kuuleme lugusid, loeme statistikat sellest, kuidas ikka Eestis valitseb tohutu vaesus ja viletsus. Kus lapsed peavad poolpaljalt ja tühja kõhuga ringi silkama. Kus kodanikud, kes töötavad ei suuda isegi kuidagi ots-otsaga kokku tulla. Pensionärid ja invaliididest ei tasu üldse rääkidagi. Kuidas igal pool valitsebki meeletu vaesus ja elatakse täiesti ebainimväärset elu.

Ja samal ajal on olemas kõrge ladvik, kes elavad jõudsalt ja hästi maksumaksja kulul. Kus poliitikud, ministrid ja ametnikud justkui naeraks ja mõnitaks selle vaesusse uppunud rahva ja kodanike üle. Kus sama kõrge ladvik lihtsalt ainult noolibki tavakodanike rahakoti sisu. Kus tahavad sealt ära võtta selle viimase ropult raskelt ja vaevaga teenitud pennid. Kus pidevalt tõstetakse ja luuakse juurde uusi makse.

Ja nõnda siis kodanikele jäävadki lõpuks tühjad pihud, suur maksuvõlg ning tühi kõht. Vastu saab ta riigilt ohtralt stressi, meeleheidet, piitsa ja alandusi. Igasugu luksusest ja elementaarsetest võimalustest võib ta vaid unistada ja und näha. Nii siis lõpuks sama kodanik kaotabki täielikult usu oma valitsusse ja oma riiki! Ainuke, mis teda veel lohutama jääb on suur lootus.

Lootus, et ühel hetkel saavad valitsema need jõud, kes lõpuks hakkavad kuulama ja mõtlema oma rahva ning kodanike peale. Kes tulevad ja teevad midagi asjalikku, millest sünnib tulu kõigile, kus rängalt rügav töötaja hakkab saama samamoodi väärilist palka. Kus ta saab lubada endale ja oma lastele paremat tulevikku ja elu. Sellest unistatakse ja sellele loodetakse, et äkki ikkagi ühel päeval tuleb see õnn meie õuele…




 

***

Aga paraku ongi see selline tagurlik mõtlemine, kus tegelikkus ei ole riik ega valitsus see, kes nöögib ning tahab, et tema rahvas näljas ja paljas oleks. Riik on tegelikkuses kõigi parim sõber, liitlane, abistaja ja toetaja. Ta on ainuke, kes sind isegi kõige raskemal ja keerulisemal ajal sind kunagi hätta ei jäta ning mitte kunagi sind ei hülga. Riik on ka igavene, ta ei sure ega kao kuskile kunagi ära. Ta ootab sind alati avasüli ja tahab pakkuda sulle parimat. Ta sillutabki sulle tee oma südamesse, kus ootavad sind alati lahkus ja rikkus.

Need, kes ütlevad, et Riik soovib neile kurja, Riik neid hävitab, Riik neid ei kuula, Riik nendega ei arvesta. Siis seda ei tee mitte kuidagi Riik vaid seda teevad hoopiski need inimesed enesele ise, nad ise end hävitavad, nad ise loobivad endale kaikaid kodaratese, nad ise ei soovi edasi liikuda ega hästi elada.

Keegi ei saa öelda seda, et kõiges on süüdi Riik! Pigem peaksid inimesed ise endasse vaatama, oma vigadest õppima, ise tahtma kuskile jõuda, ise leidma ja otsima lahendusi. Aga seda ei taheta, ollakse parem isekad, kus tahetakse kõike saada, aga ise mitte midagi vastu andmata. Kus ei taheta omandada endale head haridust, kus ei taheta elada seaduskuulekalt, kus ei taheta austada ega arvestada teistega. Kus jäädakse kinni oma mineviku vanadesse kahjulikesse harjumustesse, kus leitakse, et kõiges on süüdi alati kõik teised, aga mitte ise.

Nõnda tahetakse elada, aga siis miskil hetkel avastataksegi, et näe teisel on palju rohkem, kui minul. Tuntakse kadedust, kirutakse ja vannutakse teisi taga. Aga ometi ei taheta aru saada, et neil on alati olemas olnud need samad võimalused ja need on siianigi olemas, aga leitakse oma vigadele vabandusi ja õigustusi. Kus tuuakse välja seda, et ühele on kõik see palju kergemini kätte tulnud, kui minule tuleks.

Aga ometi ise kunagi neid samu asju ei julgetud ega viitsitutki proovida. Ei mõeldud elus ette, selle asemel valiti lihtsam ja laisem eluviis, kus iga takistuse ja raskusega silmitsi olles jäeti asi katki ja loobuti sellest igaveseks.

Ja nõnda siis ongi, kuidas töö nõnda ka palk! Ja süüdistada ei ole selles mitte, kui kedagi, veel vähem oma Riiki!

 

 

NB! Alati ootame ka täismahus teie arvamusi ja seisukohti, selleks saatke oma arvamus meie toimetuse e-mailile: palagan.toimetus@gmail.com